Eino on Kultuuriministeeriumis rahvakultuuri kujundanud ja juhtinud juba 23 aastat ning usub, et kõige olulisemad muutused sünnivad siis, kui inimesed saavad ise oma kultuuri edasi kanda. „Rahvakultuuri ei tee ministeerium, seda teevad inimesed,“ sõnas ta lihtsalt. Riik saab luua tingimused, toetada, aidata kõrvaldada takistusi ja mõnikord panna erinevad osapooled ühe laua taha. Aga laulma, tantsima või oma esivanemate käsitöövõtteid õppima ei saa sundida kedagi. See soov peab tulema inimesest endast.
„Kunagi arvasin, nagu palju ühiskondlikud organisatsioonid ka tänapäeval, et meil oleks vaja rahvakultuuri seadust, rahvamajade seadust, laulu- ja tantsupeo seadus. Minu tolleaegne arusaam oli, et need annavad justkui kindluse valdkonnale,“ rääkis Eino, kes on nüüd kindel, et seadusandlikuks reguleerimiseks peavad siiski olema põhjused ning ka selgus, millist probleemi sellega lahendatakse. „Tegelikult meil asjad toimivad ja ühiskond toimetab edasi. Meie traditsioonid täna elavad ja on aasta-aastalt veel olulisemaks muutunud,“ arvas ta.
Väga raske on Eino sõnul anda mingit mõõdikut või näitajat, millega hinnata, kas rahvakultuur on elus ja toimiv. „Seda lihtsalt ei ole võimalik mitte ühegi statistilise näitaja või uuringuga tegelikult kindlaks teha. See lihtsalt töötab ja seda peab tunnetama, kui sa siin Eestimaal ringi liigud ja vaatad, mida kõike kusagil tehakse.“
Üheks kõnekamaks näiteks peab ta rahvarõivaste valmistamist. Kui kunagi piirdus huvi üksikute kursustega, siis nüüd soovivad inimesed õppida just oma kodupaiga rõivaid tundma, otsivad arhiiviallikaid ja omandavad vanu töövõtteid. See ei ole tema hinnangul pelgalt käsitööhuvi, vaid soov mõista oma juuri. Samamoodi on suur huvi rahvatantsu vastu, kus tantsujuhtide koolid täituvad huvilistest kiiresti ning noorterühmi tekib üha juurde.
23 aasta sisse mahub palju töövõite
Pedaniku ametiajal said alguse paljud kultuuriruumide ning ka laulu- ja tantsupeo liikumist toetavad toetusmeetmed. Ta oli käivitajaks rahvakultuuri andmekogu loomisele, mille eesmärk oli anda valdkonnast senisest terviklikum ülevaade ning on praegu uuendamisel. Tema eestvedamisel kujundati välja UNESCO vaimse kultuuripärandi kaitsekonventsiooniga seonduvad tegevused, kuhu kuuluvad Eesti oma nimistu loomine, vaimse kultuuripärandi nõukogu loomine ning konventsiooni elluviimiseks rakendusasutuse leidmine jne. Eino algatusel sai loodud veebipõhine kihelkondlik rahvarõivaportaal, mis koondas seni hajali olnud teadmised kõigile kättesaadavaks. Lisaks on ta olnud aktiivne kultuuriteema väärtustamise eest seisja kohaliku omavalitsuse ning regionaalsel tasandil.
Nüüd jätab Eino kõik ülesehitatu uue inimese kätesse ning teeb seda küllaltki kerge südamega. „Minu arvates süsteem toimib ja ma ei leia, et täna oleks põhjust millegi lammutamiseks. Muutusi muutuste pärast teha ei ole mõistlik, enne tuleb kaaluda, milline on tegelik kasutegur,“ mõtiskles ta ning lisas, et väiksemaid ärevaid kohti on kindlasti ka, kuid need ei mõjuta nii tugevalt kogu valdkonna toimimist. Üks keeruline aspekt kindlasti on leida pehmemad maandumiskohad kärpesituatsioonides, kuna kõikjalt ühe mõõdupuuga võtta ei saa. Uuele rahvakultuuri ja vaimse kultuuripärandi nõunikule annab ta kaasa tarkusetera, et alati peavad tagataskus olema mingid variandid või visioonid juhuks, kui tuuled hakkavad äkki puhuma hoopis teises suunas. Lisaks soovitab ta aegade paranedes pöörata suuremat tähelepanu rahvakultuuri valdkondade vahelise tasakaalu hoidmisele, kuna paratamatult jätab laulu- ja tantsupidu väiksemad teemad (nagu folkloor, käsitöö, harrastusteater vms) sageli natuke enda varju.
Samas on just laulu- ja tantsupeo liikumine see, mis eristab meid näiteks Põhjamaadest, kus rahvakultuuri sarnasel tasemel riiklikult ei toetata. Eino sõnul räägiti juba aastaid tagasi, et laulu- ja tantsupidu ühel hetkel ammendab end, kuid tõsi on siiski see, et peost võetakse endiselt massiliselt osa nii esineja kui ka pealtvaatajana. „Minul seda ammendumise tunnet küll pole, pigem näitab laulu- ja tantsupidu elujõulisuse märke. Selle tähendus ja roll on ikka meie eestimaalaste hingele nii lähedane, oluline ja vajalik,“ selgitas Eino. Tema sõnul tuleb rahvas alati kokku, eriti kriisiajal – olgu selleks siis kehv majandusseis, koroonapandeemia vms. „Rahvas tahab koos olla. Sellel on mingisugune eriline jõud ja ürgne kutse."
Kümme ministrit
Eino Pedaniku 23 aasta sisse Kultuuriministeeriumis on mahtunud koguni kümme ministrit. See tähendab, et iga natukese aja tagant tuleb ümber hinnata, millised on ministri eelistused ja sellega kohaneda. Vahel tuleb ka mõista, et tähelepanu konkreetsele valdkonnale pole võib-olla nii suur, kui ise ootaks. On ette tulnud ka otsuseid, millega ei saa päris nõustuda ning siis tuli ka kindlalt valdkonna eest seista.
Mõne ministriga on juhtunud ka lausa anekdootlikke situatsioone, mis elavad ministeeriumis omaette legendidena edasi. Sinna sisse mahuvad lood rahvariietest suitsusaunadeni või ka ametnikuna Kihnu pulmas käimine.Värvikaid seikasid on toimunud muidugi ministrite kaasabitagi. Näiteks Eesti Rahvakultuuri Keskuse Tallinnast Viljandisse kolimine tekitas palju ärevust ning sobivat linna ja maja otsiti kaua. Viimaks leitud hoonet käis Eino ise hilisel õhtutunnil koos turvamehega üle vaatamas ning kiitis sobivaks. Hiljem viis Eino oma bussiga töötajad Viljandisse, näitas erinevaid hoonete võimalusi ning korraldas kohapeal hääletuse neile sobiva maja valimiseks. Võitjaks osutus Eino pakutud variant. Praegu on olukord väga hea ning keskus elab endiselt imekaunites ruumides. Eino nimetab end naljatamisi ka mitteametlikuks bussijuhiks. Kõik need aastad on ta kasutanud töösõitudeks oma isiklikke busse. See kultuuriinimeste hulk, kes on Einoga nende aastate jooksul pidanud koos sõitma, on ülimalt suur. Nii on pikkadel sõitudel koostöös erinevate seltskondadega kujundatud ka Eesti rahvakultuuripoliitikat. Eino on kahetsenud, et ministeeriumisse tööle tulles ei hakanud kohe pidama oma bussireisijate päevikut. Samas on bussi renoveerimine, täiustamine ja töökorras hoidmine just see, mis teda vabal ajal paelub. Lisaks ka fotograafia, millega ei ole saanud seni piisavalt tegeleda. Eino arvates peab inimesel olema mingisugune hobi, millega tegeleda, et töömõtted 24/7 pead ei vallutaks. Nüüd eesootava vaba ajaga plaanib ta ette võtta kõik need asjad, mis töö tõttu on aastateks seisma ja pooleli jäänud. Esialgu tahab ta lihtsalt kodus olla ja kuskile minema ei kipu.
Eino arvates ei olegi see ametniku töö nii igav sugugi. See on olnud väljakutseterohke, silmaringi avardav ja üks pidev õppeprotsess. Milliste teadmisega ta omal ajal ministeeriumisse tööle tuli ning millise teadmistepagasi ja elukogemusega nüüd lahkub, ei ole omavahel üldse võrreldavad. “Tähtsal kohal on olnud inimesed, kes sind ümbritsevad ja sinu ideedega kaasa lähevad, suured tänud neile kõigile,” lausus Eino.
Kultuuriministeeriumi kolleegide poolt soovime Einole pikki päevi ja jaksu kõigi nende autode putitamiseks ja fotode sorteerimiseks, mis nüüd ees ootavad! Suur aitäh, Eino!
