Biennaalile koonduvad praeguse arhitektuurimaailma põletavamad teemad. Eesti on Veneetsias osalenud alatas 2000. aastast eriilmeliste ekspositsioonidega. Teiste seas meenuvad näiteks „Simulacrum City“ (Anders Härm ja Tarmo Maiste, 2000), „Hää koht“ (Kristjan Holm, Madis Jürgen, Agu Külm, Jukka-Pekka Jalovaara, Pille Epner ja Liina Jänes, 2004) või ka kurikuulus kollane „Gaasitoru“ (Maarja Kask, Ralf Lõoke, Neeme Külm ja Ingrid Ruudi, 2008). Biennaalil osalemine pakub Eestile ja meie arhitektidele ainulaadse võimaluse tutvustada siinset arhitektuuri ning neid küsimusi, mis Eestile on olulised.
Seekordse arhitektuuribiennaali üldteema „Kuidas me koos elama hakkame?“ („How will we live together?“, Hashim Sarkis) on rahvastikutrendide, ebavõrdsuse kasvu, kliimaeesmärkide ja eriti tänavuse üleilmse kriisi valguses eriliselt akuutne.
Mida on öelda Eestil?
Eesti väljapanek, mis käsitleb väärikat hääbumist, viskab kinda paljudele elualadele. Nii viidatakse arhitektide, ehitajate, teadlaste, poliitikute ning laiemalt kõigi kodanike koostööle sellise elukeskkonna nimel, mis toetaks inimeste toimetulekut nii parematel kui ka halvematel aegadel. Meie väljapanek on iseenesest optimistlik. Autorid näevad kahanemist võimalusena. Oskusliku ruumilise sekkumise, väga hea arhitektuuri ja läbimõeldud avaliku ruumi abil leevendatakse kahanevate piirkondade kogukondade mahajäetuse tunnet.
Eesti Vabariigi 100. aastapäeva programmiga „Hea avalik ruum“ välja ehitatud linnasüdamete tegelik kultuuriline, majanduslik ja sotsiaalne mõju avaldub aastate või aastakümnetega. Sellele vaatamata näeme juba praegu, kuidas need on mõjunud hästi nii ettevõtlusele kui ka kinnisvarahindadele. Eesti kogemus kinnitab, et värskendatud väljakute-peatänavate mõju inimeste heaolule tõstab veelgi see, kui tehakse korda ka tühjad ja kinnilöödud akendega majad väljakute ja peatänavate kõrval.
Peaaegu kolmandik Eesti kultuuripärandist on avariilises seisukorras või hävimisohus, mõnes väikelinnas on kuni pool ajaloolistest majadest tühjad. Eesmärk on seetõttu ühtlasi väikelinnade muinsuskaitsealadel asuvate hoonete restaureerimine ja kasutuselevõtt, mis omakorda suurendab linnade elamisväärsust, inimeste turvatunnet, edendab majandusarengut ja sidusust.
Eesti väikelinnade kahanemisega kohanemise võtted pakuvad kahtlemata huvi kogu Euroopale. Uue ilme andmine Eesti linnasüdametele on edulugu. Selle toel ei ole elu sisse puhutud mitte ainult peaväljakutele, vaid ka neid ümbritsevale avalikule ruumile tervikuna, väiksemate väljakute ja tänavate võrgustikule ja neid ääristavatele elu- ja ärihoonetele, meelitamaks sinna inimesi. Korrastatud ruum tõmbab käima ka kohvikud, poed ja palju muud. Igaühel on siia asja – puhas võit kõigile!
Edust räägib ka see, et mitte ainult mitmel pool üle Eesti, vaid ka Lätis ja Leedus on omavalitsustes tekkinud soov „Hea avaliku ruumi“ sarnase ettevõtmise elluviimiseks. Linnaväljakud on tõepoolest julgustavad näited, kuidas tõsta kohaliku kogukonna eneseteadvust ja kindlustunnet kodukoha tuleviku osas.
Veneetsia väljapanekut tutvustavasse Eesti kataloogi on laiemaks käsitluseks koondatud probleemipüstitused ja lahendusettepanekud samuti kolmel ruumitasandil, mis peavad üksteist toetama – riik, linn ja linnakeskus.
Kuidas saada toimuvast osa?
Biennaal on tänavu avatud 22. maist 21. novembrini. Eesti paviljon paikneb tänavu Arsenales. Oludest hoolimata avati biennaal mai lõpus nii füüsiliselt kui ka virtuaalselt.
Olulise uuendusena käivitati tänavu Eesti Arhitektuurikeskuse eestvedamisel Veneetsia arhitektuuribiennaalil osalevate riikide ühine digiplatvorm Biennale Pavilions. See koondab infot ettevõtmises osaleva 20 rahvuspaviljoni näituste kohta, lisaks saab selle kaudu osa paviljonide avasündmustest.
Biennalepavilions.com eesmärk on suurendada biennaalist osasaajate arvu ja tõsta rahvuspaviljonide ekspositsioonide väärtust ning nähtavust. Loodud platvorm ei asenda küll füüsilisel kujul toimuvat põhisündmust, kuid suurendab selle mõjukust.