Taani tuumafüüsik, Nobeli auhinna laureaat Niels Bohr on öelnud: „Kui suurepärane, et leidsime paradoksi. Nüüd on meil lootust saavutada progress“.
Ühiskonnas toimuvad trendid on toonud esile ühe paradoksi. Lõimumisvaldkonna üheks olulisimaks eesmärgiks on mõistmise suurendamine erinevatest rahvustest kogukondade vahel, sh kontaktide suurendamine ja ühistunde loomine. Seeläbi loome ühist kultuuriruumi samal ajal säilitades ja toetades igaühe lähtekultuuri ja emakeelt. Eduka rahvuste vahelise lõimumise tulemusel, kus rahvuste vaheline kontakt suureneb ning vähemusrahvused saavad osaks enamusest, võib juhtuda, et konflikt liigub rahvuspõhise konflikti asemel hoopis skaalale ühiskonna avatus-suletus. Neid ilminguid me täna näeme. Vähemusrahvused liiguvad ühiskonda kui tervikusse, kuid vähemuses teisitimõtlejad liiguvad enamuse rühmast välja. Lootuses, et mõistame selle olemust, väldime ehk vigu tulevikus, mis võivad meid viia kordades keerukamate väljakutseteni.
Usun, et ühiskonnana on meil võimalus edasi minna teel, kus sidususe suunas liikumine toimub mitmel rindel. Kus lisaks kellegi lõimumisele kasvatame ka üldist valmisolekut maailmast tulenevate trendidega hakkamasaamiseks ning nende mõistmiseks. Ja see nõuab kõigi mõistmist, mitte vaid „nende“ teadlikkuse suurendamist.
Eelnevast paradoksist johtuvalt või seda tunnetades on liikunud ka lõimumise valdkond tegelikult uude arenguetappi. Eesti lõimumise tulemuslikkust hindav lõimumismonitooring 2020 kirjeldab lõimumise erinevaid faase. 90ndatel oli patriotismi faas, lõimumisega sellisel kujul ei tegeletud nagu täna, keskmes oli rahvuslus. Seejärel hakati üha enam tähelepanu pöörama eesti keelele – kui räägid võid jääda, kui ei, mine ära. Eesti keelest, mis tegelikult on vahend, sai eestlaste jaoks integratsiooni sümbol ning teisest rahvusest inimestele assimilatsioonisümbol. Räägiti mitte-eestlaste ja muukeelsete integreerimisest. Mõtle nüüd hetkeks nendele sõnadele – MITTE-eestlane, MUUkeelne. 2000ndatel liikus valdkond faasi, kus üha enam hakati rääkima lõimumisest, mis on kahesuunaline, kus nii eestlastel kui teisest rahvusest inimestel on mõlemal selles oluline roll.
Nüüd aga liigume etappi, kus lõimumine ei ole eraldiseisev tegevus, vaid osa sotsiaalpoliitikast, hariduspoliitikast, julgeolekupoliitikast ja kultuurisündmustest. Üha enam. Lõimumisvaldkonna ülesanne on teadvustada nii pikalt siin olnud teisest rahvusest inimeste, uussisserändajate, eestlastest tagasipöördujate lõimumise, sh kohanemisega seotud küsimusi kõigil tasanditel ja nügida, kuid mitte teha seda eraldiseisvalt. Mitte teha enam piltlikult öeldes integratsiooniprojekte, vaid mõelda, kuidas kõik projektid ja tegevused arvestaksid sellega, et teisest rahvusest inimesed oleks kaasatud. Ehk minu hinnangul oleme jõudnud uude faasi, kus lõimumisest on saanud sidusa ühiskonna poliitika.
Seetõttu on märgiline ka meie arengukava nii oma nime kui ka sisu poolest. Esimest korda Eesti ajaloos juhivad üht arengukava kolm ministeeriumi, seades üheskoos valdkondade ülesed eesmärgid kümneks aastaks. Lõimumine, sh kohanemine ei ole enam eraldiseisev. Arengukava fookuses on nii lõimumise ja kohanemise teemad, kodanikuühiskonna teema, rahvuskaaslased ning rahvastikuarvestus. Lõimumise, sh kohanemise valdkonna kõige olulisemas fookuses on jõudmine kõigi nendeni, kes nii kohanemisel kui ka lõimumisel abi vajavad või võiksid abi pakkuda. Teenuste arendamisel tuleb lähtuda inimese huvidest ja vajadustest. Samuti on oluline nende kvaliteet ja inimestele kättesaadavus.
Järgmisel kümnel aastal keskendume just seetõttu koostööle kohalike omavalitsustega, et nad on inimesele kõige lähemal. Suur osa uussisserändajatest liiguvad üle Eesti laiali. See pole vaid Tartu ja Tallinna väljakutse, vaid täna juba kõigi piirkondade oma. Aga need on uued teemad ning piirkonnad vajavad siin paremaid teadmisi ja praktilisi tööriistu.
Me ei saa üle ega ümber ühisest inforuumist. Tõdeme, et täna ei taju me ühiskonnas tugevaid rahvuste vahelisi konflikte ning teisest rahvusest inimeste usaldus Eesti meediakanalite vastu kasvab. Kuid kindlasti on arenguruumi. Tänased populaarsed kanalid pole enam nii jälgitavad nt noorte seas, peame käima kaasas trendide ja võimalustega, mis sihtgruppi kõnetavad. Ka ingliskeelne elanikkond vajab täna võimalust kasutada sama inforuumi, mis on kättesaadav eesti keeles. Seda aga neile arusaadavas keeles, et olla kaasatud Eesti ühiskonnas toimuvasse.
Kõige olulisem sidususe alus on aga mõistmine, mis eeldab suhtlemist. Eestlaste ja teisest rahvusest inimeste vahel on kontaktid aga paraku nõrgad, pigem kooli ja töö tasandil kui vabal ajal. Proovime omalt poolt toetada neid sildu, ristteid, kus üksteisevahelised suhted tekiksid. Küsimus ei ole ju alati ka selles, et keegi ei taha, kuid kust võtta teisest rahvusest inimene Hiiumaal või ka eestlane Narvas? Peame oluliselt enam kasutama ära online võimalusi ning olema loovad.
Inimeste kohanemist riigiga mõjutab ka sotsiaalmajanduslik olukord. Kui tööd ei ole või palk on kesine ning karjäärivõimalused piiratud, puudub ka soov olla parem kodanik. Püüame toetada just algatusi, mis suurendavad teisest rahvusest inimeste võimalust end tööturul kehtestada ja arendada, alustades töövahetus- ja praktikaprogrammidest.
Side eesti keele ja kultuuriga on ka meie arengukava keskmes. Hoides ja toetades iga inimese enda kultuurilist tausta, soovime tõsta kõigi sidet ja seost ka eesti kultuuriruumiga. Jätkub aktiivne eesti keele õpe. Kahjuks on meil jätkuvalt näiteid, kus keelekursus on kordi läbitud, kuid julgus rääkida ikka veel puudub. Proovime järgmise kümne aasta jooksul kinnitada tugevamalt kanda eesti keele majade osas erinevates piirkondades, kuid pakkuda ka erinevaid võimalusi mitte ainult klassiruumis õppimiseks, vaid ka keele omandamiseks praktiseerimise toel.
Kuid plaanid, olenemata sellest, et nad on sisukad, ei rakendu niisama. Lisaks kohalikele omavalitsustele püüame jõuda üha enam kodanikuühiskonnani, rohujuuretasandile, tööandjateni. Suhtumine ja suhtlemine hakkab pihta riigiasutusest, kohalikust kultuurimajast, raamatukogust, tervishoiutöötajast – tegelikult igast inimesest. Meie arengukava eesmärk on võrgustiku punumine ja küll kulunud sõna, kuid kaasamine.
On selgemast selgem, et meie väljakutsed lõimumise, sh kohanemise valdkonnas kasvavad nii meie ühiskondliku heaolu ning majanduskasvu tõttu, kuid ka seetõttu, et maailmas toimub üldine rahvaste liikumine nii sõjaliste konfliktide kui ka kliimamuutuste pärast. Vajame ühest küljest aastakümneid kestnud proovikividele uusi lahendusi, kuid ka toimetulekut uute ja kerkivate küsimustega. Sidus Eesti 2030 annab meile suuna, kuhu poole liikuda.