Muinsuskaitseekspert Riin Alatalu valiti maailma mõjukaima muinsuskaitse ekspertorganisatsiooni ICOMOS (International Council of Monuments and Sites) asepresidendiks. Uurisime, mis on ICOMOS ning millised on Riin Alatalule endale kõige hingelähedasemad teemad pärandikaitses.
Milliseid väljakutseid pakub ICOMOSe asepresidendi koht?
ICOMOS on enam kui 10 000 liikmega ülemaailmne muinsuskaitse ekspertorganisatsioon ja mind valiti üheks viiest asepresidendist.
ICOMOS on kõige rohkem tuntud kui UNESCO Maailmapärandikomitee nõuandev organisatsioon, aga aastast aastasse kasvab töö kohaliku pärandiga. On maid, kus riiklik huvi piirnebki vaid maailmapärandiga, ometi on see vaid murdosa väärtustest.
Maailmapärand on väga tugevalt seotud turismitööstusega, mis on praegu suures hädas. Ametiasutuste ja elanike väljakolimisega monofunktsionaalseks muudetud vanalinn on tekitanud krahhi ka Tallinnas. Teisalt on needsamad paigad kannatanud aastaid pärandi ärakasutamise all, kuna üha enamate turistide teenindamise nimel on ohverdatud palju algupärast ja väärtuslikku. Praegu on majanduslike ootuste ümberhindamiste aeg. Muinsuskaitse ekspertidel on õige hetk seniste arengute muutmiseks.
Jätan kõrvale sõjad, poliitika ja ärihuvid, kuid toon inimliku tasandi näite. Eelmisel aastal käisin Kirgiisias koolitamas UNESCO maailmapärandi nimekirja kantud Siiditee objektide haldajaid. Üle ilma pakutakse näidiseid, kuidas koostada objektidel kaitsekorralduskavasid. Neid on üsna lihtne süvitsi minemata oludele kohandada ja vastu võtta. Nii tekibki tunne, et kõik nõuded on täidetud. Minu küsimuse peale, millised on teie suuremad mured, vastati esimese asjana, et selleks on kohalikud elanikud!
Nende ettekujutus oli, et sisuliselt stepis paiknev hiiglaslik arheoloogiapärandiks muutunud ajalooline linn on mõeldud vaid turistidele, sest see on maailmapärand. Minu energia kulus peamiselt kuulajate õpetamisele, kuidas kaasata kogukonda, kuidas vastandumise asemel leida ühisosa ja olla üksteisele kasulikud. Muuseum keelas näiteks kohalikel oma lammaste karjatamise oma suurel territooriumil ja samas maksis tohutuid summasid muru niitmise eest, aga seda mitte ainult ilu pärast, vaid seal võib kulust kergelt süttida tulekahju.
Kuidas Eesti oma pärandikaitsega teiste riikide seas välja paistab?
Kui me võrdleme paarikümne aasta taguse ajaga, siis pigem hästi. Inimesed peavad ajaloolistest hoonetest lugu. Ministeeriumide või omavalitsuste koostöö peaks olema kordades parem. Tänapäeval on raiskamine ehitada aina uusi hooneid ja jätta vanad kasutuseta. Näiteks lammutatakse Keilas praegu samaaegselt väärtuslikku Harju KEKi hoonet ja ehitatakse uut koolimaja. Siin oleks olnud mitte ainult vastastikku, vaid ka keskkonnale ja pärandile kasulikke lahendusi küllaga. See, et ühte valdkonda investeerides tekitatakse kahju teistele, pole ainult Eesti probleem.
Eesti eripära on see, et väga suur osa mälestistest on eravalduses, sest riik ja omavalitsused on nendest loobunud. Paljud neist on nii suured, et nende korrastamine ja ülalpidamine vajab riigi abi. Meil on liiga palju vastutustundetuid omanikke, aga palju on ka neid, kes on missioonitundest ostnud endale väga halvas seisus mälestise ja neid peab nende tegevuses toetama.
Rahvusvahelisel tasandil oleme tuntud 20. sajandi arhitektuuri kaitse poolest, hoolimata sellest, et juba kümmekond aastat tagasi valminud inventuuri alusel on siiani kaitse alla võetud vaid näputäis uhkeid ehitisi. Meil on veel väga palju uhkeid ehitisi, nagu näiteks Põdrangu või Tsooru kolhoosikeskused, nende hüljatus masendab.
Oled töötanud aastaid muinsuskaitse valdkonnas eri asutustes ja ametikohtadel. Kust see kutsumus pärit on?
Sattusin muinsuskaitsjate sekka juba varateismelisena, kui liitusin „Kodulinna“ liikumisega. Tartu Ülikooli astudes hakati moodustama esimesi muinsuskaitse klubisid. Ajalootudengitena aitasime asutada nii Muinsuskaitse Seltsi kui ka korraldada legendaarseid Tartu Muinsuskaitsepäevi 1988. aastal.
Ma olen sündinud päranditeadlikus kodus, hästihoitud ja stiilses ajaloolises keskkonnas. Mu vanaema oli rahvatantsu ja laulukooride vedaja, laulan ka ise kooris. Kasvasin kodus, kus vanaisa kutsus kokkusaamisele üliõpilasseltsi kaasvilistlasi. See kogemus suunas mind ka 1988. aastal, kui taasasutasime Eesti Naisüliõpilaste Seltsi.
Miski peab ometi olema hingelähedasem teema muinsuskaitse valdkonnas?
Neid teemasid on palju, sest omal ajal Muinsuskaitseametis järelevalveosakonda juhtides oli vaja süveneda kõikide pärandiliikide võludesse.
Mind paelub väga inimeste argine elukeskkond: ajaloolised eeslinnad, külad ja talud. Minult on palju küsitud, millal ilmub uus raamat majatüübi sarjast. Kultuuriväärtuste ameti kolleegidega koos välja antud „Tallinna maja“, „Lenderi maja“, „Stalinistlik maja“, „Funktsionalistlik maja“ ja „Sõjajärgne individuaalelamu“ on oma vihikuformaadist hoolimata suurendanud inimeste teadlikkust ajaloolistest hoonetest rohkem kui ükski planeering. Paar uut raamatut ongi plaanis.
Viimastel aastatel olen palju tegelenud mõisatega. On suur õnn, et ligi 70 kooli tegutseb mõisahoonetes, sest need on täiesti haruldased õpikeskkonnad. Proovin jõudumööda nõustada ka paljusid missioonitundelisi eraomanikke. Ma arvan, et mõisate, aga ka näiteks veskiomanike ühendustel on üha kasvav võimekus mitte ainult oma liikmeid esindada, vaid ka majandustegevust vastastikku toetada. Minu arvates peaks ühendused tegema rohkem koostööd ka lähinaabritega. Maailmakontekstis me ei ole nii ainulaadsed, kui ise arvame.
Mida toob uus, 2021. aasta?
ICOMOSi töö on vabatahtlik ja seega see olulisi muudatusi kaasa ei too. Jätkan Eesti Kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna dotsendina Eesti muinsuskaitse järelkasvu koolitamist. Loodan tuua üha enam rahvusvahelist haaret ka meie õppetöösse.
Aitäh sulle, Riin Alatalu, ja palju edu edaspidiseks!