Mis sind Fringe'i ja selle korralduse juures kõige rohkem üllatas?
Enim üllatas see, kui toimiv võib olla väga avatud süsteem, mille keskmes ei ole kontroll, vaid usaldus. Fringe ei ole kureeritud festival selle tavapärases tähenduses, kus keegi keskelt otsustab, mis on piisavalt hea, õige või oluline, et publiku ette jõuda. Selle asemel on loodud tugev platvorm, kus kunstnikud, publik ning esinemispaigad koordineerivad end ise. See võiks tekitada kaose, aga tegelikult sünnib sellest väga elav ja mitmekesine kultuuriruum, kus kohtuvad kunstnikud, publik, esinemispaigad ja kogu linn.
Kui vaadata Fringe'i mitte ainult kultuurifestivali, vaid loomemajanduse vaatenurgast – mida seal nägid, mis oli uus või ootamatu?
Fringe’i mõju on palju suurem, kui piletimüük või festivali ajal linna jõudev külastajate arv. Muidugi on ka need muljetavaldavad: 2025. aastal toimus Fringe’il ligi 54 000 etendust, müüdi umbes 2,6 miljonit piletit ning festivalil osales ligikaudu 750 000 unikaalset külastajat. Samal ajal oli kohal üle tuhande rahvusvahelise meediaesindaja ja sadu delegaate üle maailma.
Veelgi olulisem oli aga näha, kuidas kultuur toimis kogu linna arengumootorina. Fringe loob tööd mitte ainult kunstnikele ja kultuurikorraldajatele, vaid ka hotellidele, restoranidele, transpordiettevõtetele, tehnilistele teenusepakkujatele, disaineritele, turundajatele ja paljudele teistele.
Edinburgh Fringe’i 80-aastane kogemus on aidanud kasvatada Šotimaa rahvusvahelist tuntust, luua uusi koostöid ning toonud riiki inimesi, investeeringuid ja ideid. Mulle jäi kohtumistelt väga selgelt kõlama, et Šotimaa ei vaata kultuuri ainult kultuuripoliitika küsimusena. Kultuur on nende jaoks ka rahvusvaheliste suhete, turismi, talentide ligimeelitamise ja majandusarengu küsimus - pikaajaline investeering, mitte vaid kulu.
Loomemajanduse vaatest oli eriti huvitav näha, et edu ei mõõdeta ainult selles, mitu inimest etendust vaatab. Sama tähtsad on küsimused: kui palju uusi kontakte tekib ja koostööprojekte sünnib, kui palju loovisikuid jõuab uutele turgudele ning kui palju aitab festival tugevdada linna ja riigi mainet.
Mida võiksime Eestis sellest õppida, kuidas kultuuri ja loomemajanduse omavahelist seost nähtavaks teha?
Loomemajandus ei ole midagi, mis algab pärast seda, kui kunst on valmis saanud. Vastupidi, kunstiline ambitsioon, rahvusvaheline nähtavus, ettevõtlus, turism ja linnakeskkond toetavad seal üksteist loomulikul moel. Eestis kipume vahel vastandama kultuuri sisemist väärtust ja selle majanduslikku mõju, kuigi tegelikult ei pea see nii olema.
Eesti jaoks tähendab see minu arvates seda, et peaksime rohkem rääkima kultuurist kui arengumootorist. Mitte ainult sellest, mida kultuur vajab, vaid ka sellest, mida ta loob. Meil on erakordselt tugevad loojad, festivalid ja kultuurisündmused, kuid me ei oska alati piisavalt hästi nähtavaks teha nende mõju turismile, ettevõtlusele, rahvusvahelistele suhetele või Eesti mainele.
Mida võiksime Šotimaa kogemusest õppida, et Eesti loojad tuleksid välismaalt tagasi ka uute kontaktide, tellimuste ja koostöödega? Millist rolli saab siin mängida riik?
Esiteks peaks rahvusvahelisele festivalile minek olema väga hästi ette valmistatud - ei piisa sellest, et kunstnik või organisatsioon lihtsalt „on kohal“. Tuleb teha eeltööd, et teada, kellega kohtuda, milliseid turge või festivale sihtida, kuidas ennast tutvustada ja millised kontaktid võiksid päriselt edasi viia. Šotlased rõhutavad, et kultuurieksport vajab lisaks projektitoetustele ka strateegilist tuge: olulised on mobiilsus, rahvusvahelised kontaktid, info turgudest ja abi partnerite leidmisel.
Eesti jaoks tähendab see minu arvates, et peame muutuma süsteemsemaks. Meil on väga tugevad kunstnikud ja kultuuriorganisatsioonid ja rahvusvaheliselt konkurentsivõimeline sisu, kuid võime jääda kinni eeldusesse, et kvaliteet räägib iseenda eest. Fakt on aga see, et rahvusvaheline kultuuriväli on väga suhetepõhine. Seetõttu peaksime rohkem mõtlema sellele, kuidas valmistada loovisikuid ja organisatsioone ette rahvusvaheliseks tegutsemiseks ja kuidas neid suhteid hiljem hoida.
Riigil saab siin olla praktiline roll, aidates luua tingimusi, mis toetavad rahvusvahelist tegutsemist. See tähendab rahvusvaheliste kontaktide vahendamist, mobiilsustoetusi, delegatsioonide teadlikku ettevalmistamist ning järjepidevat tööd ka pärast festivale ja kohtumisi. Loomeinimestele on selles heaks partneriks meie kultuurinõunikud Soomes, Saksamaal, Prantsusmaal, Belgias, Ühendkuningriigis ja USA-s, kes aitavad avada uksi, luua kontakte ja hoida tekkinud suhteid.
Milline etendus sind kõige rohkem kõnetas?
Kõige tugevama elamuse jättis mulle "Trainspotting Live". Esiteks seetõttu, et tegemist oli väga õnnestunud teatriversiooniga loost, mida enamik inimesi tunneb eelkõige filmist ja mis on ühtlasi üks minu lemmikfilme. Publik oli lavastuses keset tegevust ja igati kaasa haaratud, kohati ka pisut šokeerival viisil. See tekitas laheda intensiivsuse.
Teine meeldejääv kogemus oli "The Bob Ross Effect". Lavastus, mis algab ühest Ameerika telesaatejuhist, jõuab välja palju suuremate teemadeni: loovus, julgus, lein, hoolivus ja inimlikkus. Bob Rossi tuntud mõte, et „elus ei ole vigu, on ainult õnnelikud juhused“, muutus lavastuses mõtteks sellest, kuidas võtta vastu elu ettearvamatus. See oli korraga südamlik, humoorikas ja üllatavalt mõjus etendus.
Mis on sinu jaoks selle reisi kõige olulisem õppetund?
Fringe tuletas mulle meelde, kui oluline on anda kunstnikele võimalus oma ideid päris publiku ees proovile panna. Kõik ei pea olema enne avalikkuse ette jõudmist lõpuni lihvitud ja riskivaba. Mõni idee kasvabki tugevaks alles kohtumises vaatajaga. Fringe’il on ruumi nii suurtele õnnestumistele kui ka katsetustele, mis ei pruugi veel täielikult õnnestuda. Sellist loomingulist riskijulgust võiks Eestis rohkem toetada.
Mis on üks asi, mida tahad selle kogemuse põhjal Eestis edasi arutada?
Olen aastaid tegelenud sellega, kuidas tuua inimesi kaasaegse kunsti juurde. Ka kunstifestivali „Ma ei saa aru“ üks põhieesmärke on olnud vähendada tunnet, et kunstist peab tingimata kohe aru saama või et selle vastuvõtmiseks on vaja erilisi teadmisi.
Eestis ootame sageli nii kunstnikelt kui ka institutsioonidelt kiireid õnnestumisi ja selgeid tulemusi, kuid uued ideed sünnivad enamasti katsetamise kaudu. Mul on vahel tunne, et meie kultuuriruumis ei suhtuta ebaõnnestumistesse kuigi hästi. Kui miski ei täida kohe ootusi, kipume seda nägema veana, mitte loomuliku osana õppimisest ja loomeprotsessist. Fringe näitas, et tugev kultuurikeskkond suudab taluda ka ebakindlust. Seal on ruumi ideedele, mis alles otsivad oma vormi, ning publik on valmis tulema kaasa ka siis, kui tulemus pole ette teada. Just sellist julgust katsetada, eksida ja uuesti proovida võiks Eestis rohkem väärtustada.
