Peeter Sookruus oli tol ajal algul nõunik, hiljem üldosakonna juhataja ning seejärel meedia- ja autoriõiguse osakonna juhataja ja samal ajal ELiga läbirääkimiste Eesti valitsusdelegatsiooni liige. Liina Sulg oli ministeeriumi õigusnõunik, kusjuures ministeeriumil siis veel õigusosakonda ei olnudki, vaid juriidiliste küsimustega tegelesidki üksikud nõunikud. Kärt Nemvalts, kes tegeles autoriõiguste teemadega, oli alguses peaspetsialist ja hiljem levitalitluse juhataja.
Eesti sai kutse Euroopa Liiduga liitumiseks 1997. aasta lõpus, läbirääkimised algasid 1998. aasta algul ning kestsid kuni 2002. aasta lõpuni. Peaminister Mart Siimanni juhitud valitsuse otsusega 3. veebruaril 1998. loodi liitumisläbirääkimisteks Eesti valitsusdelegatsioon ning igal valdkonnal oli oma töörühm. Kultuuriministri Jaak Alliku juhitud Kultuuriministeeriumi vedada ja vastutada oli kaks teemat, kultuur ja audiovisuaalpoliitika ning autoriõigus, nendes teemades peeti Euroopa Komisjoniga põhjalikke läbirääkimisi ning töötati välja vastavad seaduseelnõud, et ühtlustada Eesti õigusnormid ELi õigusega. Kultuuriministeerium pidi seisma ka selle eest, et need eelnõud seadusteks saaks, selleks pidi neid selgitama ja kaitsma Riigikogu komisjonides ja suures saalis.
Iga kandidaatriigiga loodi ELga liitumiskõnelusteks assotsiatsioonikomiteed ning alakomiteed teemade kaupa, mis kohtusid regulaarselt kordamööda Brüsselis ja Eestis. Paralleelselt toimisid sisukohtumised Euroopa Komisjoni esindajatega, kes olid meie seadusloomega detailideni kursis. Iga kuu pidi valitsuse tasandil liitumisprotsessist aru andma.
Liitumisprotsess suurendas meie riigiaparaati võimekust ja professionaalsust
Kogu läbirääkimiste mitmetahuline protsess, mis on selgelt orienteeritud tulemustele, sundis ka meie riigi struktuuri kõvasti pingutama ja kõiki teemasid tõsisemalt võtma. Kogu liitumisprotsess muutis meie riigiaparaati põhjalikult – meie riigi toimimise masinavärgid läksid võimekamaks, teemade läbitöötamine põhjalikumaks ja professionaalsemaks.
Kuna olime noor, värskelt iseseisvuse taastanud riik, kes soovis ühineda kõigi rahvusvaheliste suurte ühendustega, pidasime samal ajal liitumisläbirääkimisi lisaks Euroopa Liidule veel ka teiste suurte rahvusvaheliste organisatsioonidega, näiteks Maailma Kaubandusorganisatsiooni ehk WTO ja NATOga. Kõige keerulisem oligi igas teemas, mis ELi ja teiste organisatsioonidega liitumisel laual, välja filtreerida Eesti huvi. Juhtumeid, kus pidi enda õiguste eest seisma ja partneritega pingsalt vaidlema, oli palju.
Kuna ELi audiovisuaalsektori regulatsioon on oma olemuselt protektsionistlik, näiteks ELi liikmesriikide teleprogrammides peab olema üle 50% Euroopa päritolu loomingut, siis see tähendas, et mitmete organisatsioonide nõuete puhul oli vasturääkivusi. Näiteks ootas WTO, et oleksime oma audiovisuaalsektori regulatsioonis oluliselt paindlikumad ega seaks barjääre ega kvoote väljastpoolt ELi pärit audiovisuaaltöödele. „Aga tegime oma seadusandlust nii paindlikult ja nutikalt, et suutsime kenasti nende karide vahel laveerida,“ rõhutas Sookruus.
Suuremate seaduseelnõude ettevalmistamiseks loodi enamasti ministeeriumis vastav töörühm, kuhu tuli kaasata ka teiste ministeeriumite ning valdkonna esindajaid, sh erameediast, avaõiguslikust meediast, telekomisektorist ja mujalt, kel kõigil võisid olla oma vaatenurgad ja huvid, mida tuli arvestada.
Nende töörühmade töö edenemise eest vastutas Kultuuriministeeriumi esindaja, kellel tuli koos heade kolleegidega saada hakkama eelnõu väljatöötamise päris tiheda ajakavaga, tagada üldjoontes ka töörühma osaliste toetus ja mõistev suhtumine eelnõus vormitud lahendustesse. See oli tihti päris keeruline, kuid teisalt see töövorm õigustas end, võimaldades kõigi asjaosaliste kaasamise ja kursisoleku töös toimuvaga.
Eesti väiksus andis tunda
Näiteks autoriõiguse valdkond oli juba toona väga mitmetahuline ning kuigi meil oli päris hea autoriõiguse seadus, siis sellest ei piisanud, sest terve ports direktiive nõudis täiendusi ja täpsustusi ka meie seaduses. Autoriõiguses olid tol ajal meie huvigrupid veel suhteliselt väheaktiivsed, mistõttu ei oldud veel valmis sel teemal palju sõna võtma ega oma huvi konkreetselt välja tooma, nüüd ollakse palju sõnakamad. See tähendas, et seaduse kirjutamine ja direktiivi üle võtmise töö oli rohkem tõsine paberitöö ning vähem huvigruppidega suhtlemine, kuid neid hoiti kursis kõige toimuvaga.
Kärt Nemvalts rääkis, kuidas noore riigina oli võimude ja ressursi vahet tunda ka läbirääkimistel. „Minu isiklikult raske kogemus oli WTOga läbirääkimiste laua taga, kui käisime läbi kaubanduslepinguid artiklite kaupa ja mina olin ühel pool lauda üksinda ja teisel pool oli kümme “ülikonda”. Kui olime ühe artikli läbi töötanud ja ma olin küsimustele ammendavalt vastanud, läksid härrad ühest uksest välja ning teisest uksest tulid kümme esindajat asemele, kes järgmise artikli kohta küsimusi hakkasid esitama. See oli noorele ametnikule suur väljakutse. Meil oli suur vastutus ja vähe ressursse, kui Euroopas tegeles mingi teemaga terve osakond, siis meil vaid üks inimene.“
Liina Sulg, kes vastutas selle eest, et kõik läbirääkimistelt toodud info alusel ja toel valmivad seaduseelnõud oleks ka korrektses õiguskeeles, rõhutas, kui palju aega läks sellele, et kõik see läbirääkimiste mitmekihilisus omakorda Eestis kõigile asjaosalistele selgeks teha. „Kui näiteks kolleegid käisid “eesliinil”, siis mina tegin “musta tööd” Eestis. Kohapeal läbirääkimistel sai palju paremini aru sellest, kuidas asjad toimisid. Seega pidi pärast pikki läbirääkimisi ministeeriumis taas koguinfo edasi andma ning see tähendas tundide viisi vaidlemist ning joonlauga säte-säte haaval tekstides järje ajamist.“
Nii Peeter, Liina kui ka Kärt tõdesid, et töömaht oli tol ajal tohutult suur, aga selle kõige raames areneti, kasvati ja ka karastuti. Liitumisprotsess oli Eesti ametnikkonnale kui küpsuseksam.
Suurimad proovikivid
Üks põhilisi etteheiteid autoriõiguse vallas Eestile oli see, et meil on väga kõrge intellektuaalomandi piraatluse tase. Olime oma kõrge piraatlusega USA loodud “mustas nimekirjas” ning tõepoolest oli Eestis sellega tol ajal probleeme. Kadaka turg piraatkaubaga õitses ja veel ei oldud selle kõigega jõutud tulemuslikult tegeleda. Peeter Sookruus meenutab markantset lugu: „Ühel korral kui taas üks Euroopa Komisjoni härra hakkas meile vohavat piraatlust ette heitma, ütlesin, et miks peab vaid meid kritiseerima – käisin hiljuti ELI pealinnades Brüsselis ja Strasbourgis ning ostsin tänavalt CD-de piraatkoopiaid! Nii Brüsselis justiitspalee juures kui ka Strasbourgis raudteejaama lähedal sai toona kõike küllalt vabalt osta. Näitasin neile neid piraatkoopiaid, mille olin koosolekule kaasa võtnud – oli vist üks The Rolling Stonesi plaat – ja kuigi neile see jutt ilmselgelt ei meeldinud, siis pärast seda enam meile sellega nii jõuliselt sisse ei sõidetud.“
Ega muidugi ainult selle pärast enam see küsimus Euroopa esindajaid ei häirinud. Eesti tegi ka tol ajal väga palju tööd selle nimel, et piraatlust tõkestada, minister Signe Kivi käis Kadaka turul koos tegusa meeskonnaga isegi reidil.
Peetri sõnul oli töö mitmekihiline, nii Brüsseli lugematutel kohtumistel, silmast-silma vaidlustel kui ka kodumaal. „Meid aitas tohutult see, et enne seda, kui me saime ELi liikmeks, olime me juba aastaid olnud Euroopa Nõukogu liikmed. Need eksperdid, kes olid seal Strasbourgis Euroopa Nõukogu komiteedes, olid ka Brüsselis liikmesriikide esindajatena partneriks läbirääkimistel. Seega olid paljud inimesed teiste liikmesriikide kolleegidena juba tuttavad. Tol ajal oli ka sotsiaalelu veidi aktiivsem, õhtul kusagil hubaselt istudes pärast tööd sai sundimatult ja avameelsemalt rääkida ning sellest oli tohutult palju kasu.“
Peeter Sookruusi sõnul mängisid vahel oma rolli kogu protsessis ka poliitilised keerukused. „Ministeeriumi ametnike üheks töövormiks oli ka ELi õigusakte ülevõtvate seaduseelnõude selgitamine ja kaitsmine ning küsimustele vastamine Riigikogu komisjonides, peamiselt kultuurikomisjonis. Samuti tuli ametnikul-eksperdil toonase praktika kohaselt olla Riigikogus toeks eelnõu kohta ettekannet teinud ministrile ja vastata kaasettekandjana ka Riigikogu suures saalis rahvasaadikute konkreetsetele küsimustele pärast ministri sissejuhatavat esinemist eelnõu tutvustamisel. Tundlike seaduseelnõude teemal tuli korduvalt selgitada-põhjendada valitsuse esitatud seaduseelnõud, millega võeti üle ELi õigusaktide normid Eesti seadusse. Juhtus ka nii, et Riigikogu kõnepuldis tuli päris tuliselt debateerida ning eelnõud igati kaitsta, kuigi küsimuses võis domineerida puhtalt poliitiline mõõde, mitte niivõrd soov saada täpsemat teavet eelnõu mõne sätte kohta.“
Kui Eesti ametnikkond alustas veel paljus “udusulis arglike” ametnikena, siis läbirääkimiste käigus sirgusid neist võrdväärsed partnerid nii liikmesriikidele kui ka Euroopa Komisjonile. Kui vaadata nüüd tagasi sellele läbirääkimiste protsessile, siis tõdesid nii Sookruus, Nemvalts ja Sulg, et midagi meile ebasobivat ja küsitavat peale ei surutud ning koostöö toimis üldjoontes pariteetsetel alustel. Olime väike riik ja pidime kõigiga sammu pidama, ent sooritasime lõpuks oma küpsuseksami edukalt. Liitumisläbirääkimised ELiga mõjutasid ja arendasid tugevalt kogu Eesti elu. Meie õigusnormid ja laiemalt standardid meie elus oluliste valdkondade korraldamiseks viidi samale tasemele Euroopa Liidus kehtivate ja arengut toetavate õigusriigi ja demokraatliku ühiskonna normidega. Pikkade ja kohati väga pingeliste liitumisläbirääkimiste käigus tehti ära suur töö ning täideti riigile ja ühiskonnale ülitähtis ülesanne – loodi tingimused Eesti ühinemiseks Euroopa Liiduga. See suur unistus saigi teoks kahe aastakümne eest ja sellesse töösse panustasid väga paljud inimesed üle kogu Eesti. Tänagi on hea tõdeda, et selles oli oma kindel osa ka Kultuuriministeeriumil.
