Arvamusfestival tõestas taas, et kultuuririkkus on elav ja väärtuslik osa meie ühiskonnast. Kultuuririkkuse ala tõi kokku osalejad, kellel oli ühine eesmärk – mõtestada, mida tähendab olla osa Eesti kultuuriruumist ning kuidas hoida ja toetada meie mitmekesisust.
Foto: Merilyn Sepp
Kuuluvustunne ja meediatarbimine - kokkuvõtted esimesest päevast
Festivali esimese päeva avas arutelu, mille fookuses oli küsimus: „Kas Eesti kultuuriruumis on kohta kõigile?“ Vestluses osalenud Eesti Rahvakultuuri Keskuse vaimse kultuuripärandi spetsialist Epp Tamm, kirjandusmuuseumi folklorist Eda Kalmre, koolijuht ja vaimulik Tanel Meiel ning Ida-Türgist pärit kurdi juurtega eesti matemaatikaõpetaja Celal Yildirim tõdesid koos moderaatori, kirjaniku ning eesti ja võrdleva rahvaluule kaasprofessori Elo-Hanna Seljamaaga, et kultuuriruum on korraga nii kultuuri kaitsev piiritletud pesa kui ka miski, mis on pidevas liikumises ja muutumises ning mida kanname endaga kaasas. Arutati, et identiteediotsingutes on loomulik proovida leida seda, mis on eriline ja vaid meile omane. Räägiti, et muutused keeles ja kultuuris on vältimatud. Erilise tähelepanu all olid noored, kelle avatust peeti Eesti tuleviku võtmeks, seejuures oluliseks kooli ja lasteaia rolli. Mõtlema peame aga teise kultuuritaustaga lapsevanematele – kuidas neile eesti kultuuriruumi tutvustame? Lõppkokkuvõtteks, meie erinevus ongi meie rikkus!
Foto: Merilyn Sepp
Järgnenud vestluses arutlesid Eesti Rahvusringhäälingu venekeelsete raadio- ja veebiuudiste juht Tatjana Gassova, Tartu Ülikooli kommunikatsiooniuuringute professor Triin Vihalemm, Tallinna Raamatukogude kultuurilisuse mitmekesisuse peaspetsialist Victoria Punga, ning kerksus- ja julgeolekuekspert, Riigikaitse ja Julgeoleku Teadmiskeskuse kaasasutaja ja direktor Dmitri Teperik eri keele- ja kultuuritaustaga elanike teadliku meediatarbimise üle. Arutelu tõukus Eesti Rahvusraamatukogu projektist “Meediaradar”, mille raames edendatakse Šveitsi riigi toel täiskasvanute meedia- ja digikirjaoskust.
Vihalemm tõi välja, et viimastel aastatel on kasvanud tahe olla kriitiline meediatarbija, vähenenud usaldus Venemaa meedia vastu ning kasvanud usaldus lääne meedia vastu. Osalejad rääkisid uudistest siit- ja sealtpoolt piiri ning sellest, kuivõrd mitmetahuline on meediatarbimine ning eripalgelised ja erineva keele- ja kultuuritaustaga auditooriumid. Oluline roll kriitiliste ja teadlike meediatarbijate kasvatamisel on raamatukogudel, kuhu inimesed tulevad väga erinevate küsimustega ning kes läbi kirjanduse, loomingu ja sündmuste inimeste hoiakuid ja teadmisi suunavad. Eri keele- ja kultuuritaustaga inimestel on sageli vähem kogukondi, peaksime soodustama kogukondade teket, mille kaudu luuakse ka kuuluvustunnet.
Kolmandas arutelus keskenduti uussisserändajatele ja nende kohanemisele. Tõdeti, et Venemaa täiemahulise agressiooni tõttu Ukrainas on Eestisse jõudnud üks suuremaid sisserändelaineid. Selge on, et ukrainlased on saanud osaks Eesti ühiskonnast ning panustavad siia palju. Tallinna Ülikooli politoloog ja sotsioloog Mari-Liis Jakobson, Integratsiooni Sihtasutuse juhataja Dmitri Moskovtsev, Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna liige Mart Kallas, Eesti Tööandjate Keskliidu tööturu töörühma juht ja Eesti Hotellide ja Restoranide Liidu juhatuse liige Ain Käpp ning Tartu Ülikooli rahvastikugeograafia professor Tiit Tammaru arutlesid koos ajakirjaniku ja saatejuhi Johannes Trallaga, kas eestlaseks saab vaid keele kaudu ning kas globaalses maailmas on üldse vaja, et kõik inimesed võetakse omaks. Ühine arusaam oli, et kui inimesed tunnevad end kaasatuna, on ka edasised sammud kohanemiseks lihtsamad.
Päeva lõpetas arutelu kultuuririkkusest meedias. Kultuuriministeeriumi kommunikatsiooni- ja rahvusvahelise koostöö osakonna juhataja Diana Lorentsi juhtimisel arutlesid “Aktuaalse kaamera” toimetaja Hanneli Rudi, news.err.ee vastutav toimetaja Marcus Turovski, Eesti Meediaettevõtete Liidu juhatuse liige Väino Koorberg ning reklaamiettevõtja ja sotsiaalkampaania „Oma näoga Eesti“ loovjuht Toomas Verrev, kuidas jutustada lugusid nii, et need kõnetaksid eri kogukondi. Rääkides ajakirjanduse toimeloogikast ja sotsiaalmeediast, rõhutati, et meediamajad valivad lugusid eelkõige uudisväärtuse kriteeriumide järgi. Head lood on arhetüüpsed ja emotsionaalsed - küsimus on selles, kuidas jutustada lugusid mitmes meediumis ning viisil, et need kõigile kohale jõuaksid. Inimest peab huvitama koht, kus ta elab, siis tarbitakse ka kohalikku meediat, kuigi mitte tingimata riigikeeles. Teada on, et noored tarbivad traditsioonilise meedia asemel aina enam sotsiaalmeediat, mida on raskem kontrollida. Vajadus luua inforuum, kuhu kõik oleksid kaasatud, on demokraatlikus ühiskonnas kriitilise tähtsusega.
Laupäev Paides viis kuulajad kunstist tehnoloogiani
Festivali teise päeva saab kokku võtta kolme sõnaga: kunst, ligipääs ja tulevik.
Laupäeva avas südamlik arutelu Ilon Wiklandi elust ja pärandist. Ilon Wiklandi tütred ja Design Ilon Wikland AB esindajad Frederika ja Anna Wikland, Iloni Imedemaa juhataja Maarja Kõuts, pagulastaustaga Ukrainast pärit gümnaasiumiõpilane Yelyzaveta Tarazevych ning moderaator, ÜRO pagulasameti kontaktametnik Eestis Olga Sõtnik tõid esile, kuidas pagulus, kunst ja feminism on Wiklandi loomingus seotud. Räägiti Wiklandi enda pagulusloost, tema teekonnast kunstnikuks saamiseni ning tema pärandi hoidmisest, arutleti kunsti ja lugude rolli üle sõja, rände ja piiride mõtestamisel. Kõuts kinnitas muuseumite kohustust kogukonna jaoks olemas olla ja võimendada hääli, mis muidu vaikseks jääksid. Arutelus meenutati Ilon Wiklandi sidet Eestiga, tema annet rääkida keerulisi lugusid läbi kunsti, tema feministlikku hoiakut ning panust noorte kunstnike innustamisse, rõhutades Wiklandi elutarkust „ole enesekindel ja usu endasse“.
Foto: Karolin Viikoja
Järgnenud arutelus käsitleti kultuuri ligipääsetavust, olenemata vanusest, kultuuritaustast või erivajadustest. Teatrikriitiku ja kultuuriajakirjaniku Keiu Virro juhtimisel jagasid Kultuuriministeeriumi kultuurilise mitmekesisuse asekantsler Eda Silberg, ühtekuuluvuskontserdi kunstiline juht ja EPIK segakoori dirigent Edmar Tuul, EPIKu ligipääsetavuse alase huvikaitse nõunik Mari Puuram ning Ignitis Renewables Eesti kogukonnajuht Elo Võrk nii edulugusid kui ka kitsaskohti, rõhutades kommunikatsiooni olulisust, et vältida eksitavaid loosungeid, kui ligipääs pole kõigile tegelikult tagatud. Toodi esile, et erivajadusega inimesed on ka kultuuri loojad, mistõttu tuleb tagada ligipääs ühtlasi loomeprotsessidele. Arutati regulatsioonide vajalikkust ja ühiskonna teadlikkuse tõstmist, et Eesti kultuuriruum oleks tõeliselt kaasav ja turvaline. Arutelul oli kirjeldustõlge ning see tõlgiti ühtlasi viipekeelde.
Päeva kolmandal arutelul tekitas tehisintellekti roll loomeprotsessides kirglikku arutelu. Kirjanik Kaur Riismaa poolt modereeritud vestluses nõustusid luuletaja, kirjanik ja tõlkija Kätlin Kaldmaa, õppejõud, kirjanik ja tõlkija Ilze Tālberga ning kirjanik ja tõlkija Adam Cullen, et tehisintellekt võib olla abivahend, kuid tal puudub veel võime tõlkida eri tegelaste häält, stiili ja kultuurispetsiifilisi väljendeid. Võimatu on jäljendada ka väga unikaalset ja isikupärast loomingut. Suuresti jäädi umbusklikuks, et tehisintellekti kasutamine kultuuris ja tõlkimises on soovitav, tuues välja vajaduse selgete autoriõiguste ja juriidiliste raamistikute järele, mis Eestis veel puuduvad, ning rõhutades, et masin võib raamatu luua, kuid ei asenda inimlikku loovust.
Järgmine põletav teema oli laste ja noorte vähenev huvi kultuurisündmuste vastu. Vabamu juht Ivo Lille, Haridus- ja Teadusministeeriumi kantsler Triin Laasi-Õige, Kultuuriministeeriumi kultuurihariduse ja ligipääsetavuse nõunik Annikki Aruväli ning vioolamängija, endine huvijuht ja Eesti Kontserdi koordinaator Karin Sarv tõdesid koos moderaator Keiu Virroga, et paljud noored kogevad kultuuri peamiselt virtuaalselt ning maapiirkondade lastel on raskem kultuurist osa saada. Lahendustena nimetati Kultuuriranitsa programmi toetuste kasutamist, lapsevanemate ja koolide aktiivset rolli huvi tekitamisel, huvihariduse võimaluste laiendamist riskikäitumise vähendamises ning muu emakeelega laste kaasamist kultuuriprogrammidesse, et toetada nende lõimumist ühiskonda.
Laupäevale ning kultuuririkkuse alale pani punkti arutelu, kus Fenno-Ugria direktor Barbi Pilvre, Soome Instituudi juhataja Hannele Valkeeniemi, Tartu Ülikooli etnoloog ja sotsiaalantropoloog Aimar Ventsel ning Tartu Ülikooli emeriitdotsent Tõnu Seilenthal jagasid lõimumise edulugusid ja kogemusi teiste riikide näitel. Toodi välja, et Soomes on negatiivne suhtumine saamidesse ja karjalastesse muutunud paremaks ning üha enam väärtustatakse nende kultuuri säilitamist. Samas on saamiks saamise tingimused seal rangemad kui Norras. Arutleti, et Venemaa näiline kaitse põlisrahvastele ei peata nende tegelikku kadumist ning võrreldi karjalaste ja saamide sarnast ajalugu ingerlaste tihedama sidemega soomlastega. Rõhutati, et saamid on Euroopa Liidu ainus põlisrahvas ning et põlisrahvas peab hääbumise vältimiseks ise määratlema oma liikmed.
Kokkuvõtteks
Selleaastane Arvamusfestivali kultuuririkkuse ala oli taaskord rikastav kogemus nii osalejatele, kuulajatele kui ka korraldajatele. Arutelud tõid selgelt välja, et Eesti kultuuririkkus ei ole staatiline ega iseenesestmõistetav – see sünnib dialoogist, teadlikest valikutest ja valmidusest üksteist kuulata. Olgu teemaks lõimumine, kunst, meedia, ränne, ligipääsetavus või tehnoloogia, iga hääl on kultuuripildil vajalik. Nagu mitmes arutelus ka välja toodi, just meie erinevus teebki meid rikkaks.
Täname väga kõiki, kes kuulama ja kaasa mõtlema tulid. Ühtlasi oleme tänulikud kultuuririkkuse ala kaaskorraldajatele: Integratsiooni Sihtasutus, ÜRO Pagulasamet, Fenno-Ugria ja Eesti Rahvakultuuri Keskus, Eesti Rahvusraamatukogu ning Eesti Raamatu Aasta 2025. Kultuuririkkuse ala kaasrahastas Euroopa Liit.
Ei jõudnud festivalile? Tahaksid mõnda arutelu uuesti kuulata? Ole mureta! Varsti on kõik arutelud järelkuulatavad. Hoia silm peal meie Facebooki lehel, et kursis olla: https://www.facebook.com/Kultuuriministeerium
Küsisime publikult „Üks omadussõna, milline on eestlane?“ ja „Ühe sõnaga, miks just Eestis elada?“ Vastuseid näeb fotodel. Alal sai tutvuda ka Statistikaameti vaimukate andmeampsudega ehk visuaalselt esitletud huvitavate statistiliste faktidega Eesti kultuuririkkuse kohta. Fotod: Lili Matsko, Kultuuriministeerium
