Eesti ja Soome kultuurikoostöö on võimalus üksteiselt õppida ja koos kasvada
Eesti ja Soome vahelised sidemed on sügavad ja mitmekesised, ulatudes ajalukku ja puudutades nii majandust, poliitikat kui ka kultuuri. Kultuurikoostöö osas on mõlemal riigil palju pakkuda ja võita.
Kui nimetada mõnda näidet konkreetsest valdkonnast, siis esimesena tooksin välja koostöövõimalused kunsti- ja muuseumivaldkonnas. Muuseumid otsivad pidevalt uusi ideid ja kuraatoreid väljastpoolt, et pakkuda publikule tavapärasest teistsugust elamust. Eesti teatri, muusika ja filmikunsti laiemaks tutvustamiseks pakuvad häid võimalusi Soome linnafestivalid, mis koguvad iga-aastaselt kümneid tuhandeid vaatajaid ja kuulajaid, näiteks Tampere Teatterikesä, Helsinki Festival, Helsingi rahvusvaheline filmifestival Armastus & Anarhia jne.
Eesti kirjandust tutvustavaid sündmusi on juba praegu Soomes kiiduväärselt palju, mille üle võib vaid rõõmu tunda. Väikese liialdusega võib öelda, et Helsingi linnaraamatukogus Oodi on pea igal nädalal eesti autori loomingut tutvustav kirjandus- või luuleõhtu, samuti on eesti kirjandus ja kirjanikud esindatud Soome raamatumessidel Turus ja Helsingis.
Lähiajal on hea võimalus kinni haarata paljudest põnevatest ettevõtmistest, mis on seotud kultuurministeeriumi teema-aastatega ning järgmise, 2024. aasta Euroopa kultuuripealinna Tartu programmiga. Mõned kultuuriprojektid on juba käivitunudki, näiteks Tartu 2024 programmi tutvustamise ja avaürituste planeerimine Helsingis tänavu novembris, ning selle raames koostöö 2026. aasta kultuuripealinna Ouluga.
Pean äärmiselt oluliseks kaasata kultuurikoostöösse ka teisi valdkondi ning suurendada Eesti kultuuri nähtavust Soome meediaruumis. Usun, et mida paremad on inimeste vahelised kontaktid ja võrgustikud, seda suurem on ka võimalus kultuuriekspordi kasvuks. Näiteks suhtlus ja koostöö Eesti ja Soome arhitektide liitude vahel aitab Eesti disainibüroodel kursis olla avalike arhitektuurikonkurssidega Soome turul ja võimaluse korral neist ka osa võtta.
Näen, et Eesti ja Soome kultuurikoostöös on potentsiaali rohkem kui ühiste sündmuste korraldamine või kultuurivahetus. See on võimalus jagada kogemusi, õppida üksteiselt ja kasvada koos, luues tugevama ja ühtsema kultuurilise maastiku Põhja-Euroopas, mis muudab meie piirkonna atraktiivseks ja huvitavaks ka rahvusvahelisele publikule.
Kireva kultuurieluga Ühendkuningriik otsib kontakti Euroopaga
Eesti kultuurikoostöö Ühendkuningriigiga on siiani olnud väga mitmekülgne ja nii ka tänavu. Kevadel toimusid suurejoonelised Eesti Rahvusmeeskoori ja ERSO kontserttuurid üle saareriigi ning sügis on jätkunud sama hooga – oktoobris avanesid Flo Kasearu näitused „Host“ ja „Parasites“ Stanley Picker Gallerys ja Dorich House Museumis. Lisaks saab kuulda Kristjan Järvi juhatamisel Baltic Sea Philharmonic Orchestra ja Brian Eno ühisprojekti „Ships“ ning kontserte annavad NOЁP, Hans Christian Aavik, Andres Roots ja Hanakiv. Olulise tähelepanu saab sel sügisel ka Tartu 2024 programmi tutvustus. Detsembris korraldame juba kolmandat korda Londoni Balti Filmi Festivali.
Järgmisel neljal aastal otsin Eesti artistidele võimalusi osaleda hinnatud festivalidel ja luua pikaajalisi koostöid. Lisaks keskendun sellele, et Eesti kultuuri saaks ühel või teisel moel nautida ka Londonist eemal – eripalgeline Ühendkuningriik annab selleks palju võimalusi.
Brexit on toonud kaasa mitmeid muutuseid ka kultuurikoostöös, olgu selleks muutunud viisanõuded ja pikem etteplaneerimise vajadus. Mündil on ka teine pool, nüüd püüab Ühendkuningriik ise rohkem vaeva näha ja luua projekte selleks, et säiliks ja areneks edasi side Euroopa Liidu riikidega.
Kultuuriesindaja töö Brüsselis teevad eriliseks rahvusvahelised institutsioonid
Kultuuriesindajana Belgias on minu soov püsivam koostöö ja suhtlemine Eesti loovisikute, festivalide ja kultuuriinstitutsioonide vahel. Senine kolmekuine kogemus kohapeal on näidanud, et palju on Belgias juba toimunud ja toimumas ning see on väga positiivne.
Näiteks pandeemia tõttu edasi lükkunud hiljutine kontsert Flagey koorifestivalil ei jää Vox Clamantisele ilmselt ainsaks kontserdiks. Aastaid toiminud Wielsi kunstiresidentuur annab Eesti kunstnikele jätkuvalt väga häid võimalusi loometööks, enese näitamiseks ning sealse kunstivälja tunnetust. Filmifestivalide programmikoostajad on meid samuti üles leidnud.
Erinevalt Eestist oli Belgias pandeemia ajal kultuurielu täielikult pausil ja see jättis jälje ka publikule ning projekte plaanitakse nüüd veidi teisiti. Koostööd mõjutab muidugi sõda Ukrainas, ent huvi Eesti ja Balti riikide vastu on tunda.
Brüsseli teeb eriliseks linna rahvusvahelisus tänu Euroopa Liidu ja teistele suurtele institutsioonidele ning sellega kaasnev aktiivne kultuuridiplomaatia. Brüsseli kultuuriinstituutide klaster EUNIC, kus ka meie osaleme, aitab Eesti nähtavusele samuti kaasa. Hiljutisel linnaluulefestivalil Transpoesie esines Eestist Teele Lember, detsembris on tulemas klastri algatatud tehisintellekti konverents The Future of Living.
Teine osa minu tööst, ja kohati isegi mahukam, puudutab Eesti huvide edendamist kultuuri-, audiovisuaal-, meedia- ja spordivaldkonnas Euroopa Liidu nõukogu tasandil. Lõppemas on Hispaania eesistumine ja uuel aastal algamas Belgia oma. Euroopa parlamendi valimiste eel räägitakse läbi viimaseid õiguslikke algatusi, meie valdkonnas on selleks meediavabaduse määrus. Nõukogu poliitilise debati ja järelduste teema valib küll eesistuja riik, kuid väljakutsed on üsna sarnased: kultuuri-, meedia- ja spordivaldkonna jätkusuutlikkus, loovisikute võimalused ning sektorite panus ja roll ühiskonnas. Eesti jaoks on oluline kultuuripoliitilistes küsimustes aktiivselt kaasa luua, jagada oma kogemusi ja õppida teistelt riikidelt ning panustada sisuliselt Euroopa algatustesse ja programmidesse, et meie valdkonnad sellest võimalikult palju tagasi saaksid.
