Renoveerimismaratoni tempol ja sellega liituvate hoonete hulgal on kaalukas roll kliimamuutuste pidurdamisel: Euroopa Liidus tarbitavast energiast 40% on kasutusel hoonetes, sellest omakorda 80% kulub hoonete kütmise ja jahutamise ning tarbevee soojendamise jaoks. Tarbimist võimaldab vähendada hoonete energiatõhusamaks renoveerimine, mis hõlmab ümberehitustöid või küttesüsteemide uuendamist. Hoonete energiatõhususe direktiiv seab liikmesriikidele ülesandeks vähendada eluhoonete energiakasutust 2035. aastaks vähemalt 20 protsendi võrra, seejuures suurem osa sellest peab olema saavutatud kõige kehvema energiatõhususega hoonete arvelt.
Rambivalguses olevate hoonete seas on seega ka suurem osa meie ajaloolistest hoonetest, nii muinsuskaitsealused kui ka miljööväärtuslikud. Kuigi energiatõhususe nõuetes teevad nii Euroopa kui ka Eesti regulatsioonid kultuuriväärtuslikele hoonetele järeleandmisi, siis kliimaeesmärkide kõrval on ka kultuuripärandi säilimise seisukohast väga oluline saavutada muinsuskodudes parem sisekliima ja arvestatav energia kokkuhoid: ehituspärand säilib paremini, kui see on kasutuses. Kasutuses püsivad aga paremini majad, milles on mõnus elada ja mida on hea majandada. Muinsuskaitsealused eluhooned on renoveerimismaratoni stardijoonele valdavalt veel tukkuma jäetud. Kultuuriministeeriumi poolt koordineeritud projekt LIFE heritageHOME ehk Muinsuskodude renoveerimise teejuht võtab eesmärgiks julgustada neidki teele asuma.
Unelm ja õudus
Kodu renoveerimine on hirmuäratav. Sellise tõdemusega algas hiljuti Brüsselis Euroopa Liidu poolt kaasrahastatud kodurenoveerimise teenusearenduse programmide koordinaatorite kohtumine, kus oli esindatud ka LIFE heritageHOME projekt. Euroopa Liidu tasandil kokkulepitud kliimaeesmärkide elluviimisel on suur osakaal elumajades energiatarbimise vähendamisel. See tähendab, et eesmärkide saavutamine oleneb suuresti inimestest, kelle kodud vajavad energiatõhusamaks renoveerimist. Et tegemist ei ole teps mitte lihtsa ettevõtmisega, võib kinnitada ilmselt igaüks, kes renoveerimise kadalipu on läbinud või parasjagu seda rada tallab.
Nii Euroopa Liidu kui ka liikmesriikide tasandil harutatakse renoveerimisega seotud toimingute pusa koduomanike jaoks lahti – korrastatakse mõttelõngad, tehakse vajalikud lõiked ja uued ühenduskohad protseduurides ning keritakse kõik kenasti üheks keraks kokku. Teisisõnu, luuakse n-n ükspoe (ingl k one-stop-shop) lahendusi, mis koondavad renoveerimistööde planeerimise, rahastamise, dokumenteerimise ja teostamisega seotud asjaajamise ühte kohta ning pakuvad koduomanikule igas etapis nõu. Ka Eestis on väljatöötamisel ükspoe lahendus, mille ambitsioon on renoveerimisega seotud asjaajamist oluliselt lihtsustada ja – mis pole vähem tähtis – üleriigiliselt ühtlustada.
Kuigi Euroopa Liidu direktiivid seavad hoonete energiatarbimisega seotud kohustusi liikmesriikidele, on eesmärkide saavutamisel keskmes inimene, kes hooneid ja energiat kasutab ning vastavaid muudatusi ellu peab viima. Nii tõdeti ka eelpool viidatud koordinaatorite kohtumisel, et suurem osa eesseisvast tööst on töö inimestega. Kuidas motiveerida koduomanikke renoveerimist ette võtma, kui kogu protseduur on tülikas, kulukas ja aeganõudev? Kuidas renoveerida maju, milles elavad vähekindlustatud leibkonnad? Kuidas renoveerimisvõimekusega kortermajades tagada, et kõik omanikud on ühes paadis, seavad ühiselt õiged sihid, teekonnal kursilt ei kaldu ning keegi üle parda ei hüppa? Lahendamist vajavaid küsimusi on palju ning nende ühine mõte on: kuidas teha nii, et kodu renoveerimisega seotud unistuse täitmiseks ei peaks läbi elama õudusunenägu?
Mõelgem nüüd aga veelgi nüansirohkema (mõni ütleks suisa, et košmaarse) stsenaariumi peale: renoveerimist vajav kodu on muinsuskaitsealuses hoones. Kasutusmugavust ja energiasäästu loovad lahendused peavad sel juhul olema kooskõlas ka muinsuskaitseliste eesmärkidega, mis tähendab, et arvestada tuleb nii hoone kaitsekategooria kui ka konkreetsete väärtuslike omaduste ja detailidega. Sedavõrd mitmetahulise ülesande lahendamine hõlmab veel enam osalisi ja etappe kui tavalise renoveerimisprotsessi planeerimine ja elluviimine. Selles kõiges orienteerumine võib koduomaniku jaoks kujuneda tõeliselt peadpööritavaks karussellisõiduks. Muinsuskodude renoveerimise teejuhi programm hõlmab ühe abinõuna koduomanike jaoks uue konsultatsiooniteenuse käivitamist, mis nõustab muinsuskaitsealustes hoonetes elavaid inimesi kodu energiatõhususe parandamise teekonnal, eesmärkide seadmisest ning nii ehituslike kui ka finantsiliste võimaluste kaardistamisest tööde teostamisele järgneva asjaajamiseni.
Muinsuskodud uude kuude
Muinsuskaitsealuste hoonete energiatõhusamaks renoveerimisel ei saa rakendada standardlahendusi – iga hoone vajab sellele sobivate lahenduste kombinatsiooni, mis tooks kaasa energiasäästu ning parandaks eluruumide kasutusmugavust seejuures kultuuriväärtuseid rikkumata. Kujundlikult öeldes: kui enamik hooneid saab teha soojemaks n-n one-size kasukatega, siis muinsuskodudele sobib paremini rätsepülikond, mis jälgib delikaatselt kandja vormi ja väljendab tema isikupära. Kuna meie kliimas jääb talvel ülikonnast väheks, on mõistlik selle all kanda kvaliteetset sooja pesu (st soojustatud vahelaed, tihendatud palgivahed, korrastatud aknad), pähe panna soe müts (vähendada soojakadu katuse kaudu) ja veenduda, et saapad vett läbi ei lase (korrastada vundament ja sokkel).
Selleks, et igale muinsuskaitsealusele kodule n-n rätsepülikonna kavandamisel ei peaks lõikeid nullist leiutama hakkama ning et vähendada aja- ja rahakulu, luuakse Muinsuskodude renoveerimise teejuhi raames kataloog, mis koondab ajaloolistele hoonetele sobivaid tehnilisi lahendusi. Andmaks koduomanikele senisest selgema arusaama, kuidas uus kuub teda teenima hakkab – ehk missugune on oodatav energiakokkuhoid – on tarvis parandada energiatõhususega seotud teenuste (energiaauditid, energiamärgised, projekteeritavate lahendustega saavutatava energiasäästu arvutamine) kvaliteeti ja kättesaadavust. See tähendab, et tarvis on kasvatada spetsialistide hulka, kes tunnevad ajalooliste hoonete ehituslikke eripärasid ning on valmis tüüpiliste korterelamute ja standardsete renoveerimislahenduste kõrval tegelema ka erilahendusi vajavate hoonetega. Koolitusprogrammid valdkonnas juba tegutsevatele spetsialistidele ning õppekavade täiendamine tuleviku tegijatele on seetõttu oluline osa Muinsuskodude programmis.
,,Kappa nüüd, mu hobune!’’
Ehituspärandi säilimise seisukohast on oluline, et me ei jätaks muinsuskaitsealuseid hooneid renoveerimismaratonil pealtvaataja rolli. Mõistagi ei tohi pimesi tormata suure massiga kaasa ja parima energiaklassi saavutamise nimel oma isikupära ja kultuuriväärtuseid ohverdada. Ent jääda raja äärde käed rüpes seisma ja väita, et kultuuriväärtuslikud hooned ei pea ega saa teekonda üldse ette võtta, ei tule neile kasuks. Tark tõesti ei torma, ent meist oleks lühinägelik muinsuskodudes elamise kvaliteedi tõstmiseks olulisi samme astumata jätta. Just see aitab tagada nende kasutuses püsimise ning säilimise.
Võib olla, et just vana maja on see must hobune, millega edukalt rohepöördesse ratsutada. Hinnates hoonete süsinikujalajälge kogu elukaare vaates, on ajaloolistel hoonetel juba vanuseline eelis, mida veelgi kasvatame, kui tagame hoonete pikaajalise säilivuse ning optimeerime selle energiakulu. Muinsuskaitse aitab tagada, et täna hoonesse tehtud investeeringud on mõttekad ka pikas perspektiivis, sest kui muude hoonete moraalne või funktsionaalne vananemine võib viia nende lammutamiseni, siis kultuuriväärtuslikke hooneid hoiame alles ka muutuvas kontekstis. Nii, nagu üks tugev hobune, teenib ka hästi ehitatud maja oma peremeest kaua, kui teda õigesti hooldada ning valede töövõtete ja ülejõukäivate ülesannetega mitte ära kurnata.
Projekti kaasrahastab Euroopa Liit. Siin väljendatud seisukohad ja arvamused on ainult autori(te) omad ega pruugi kajastada Euroopa Liidu või CINEA seisukohti. Euroopa Liit ega toetust andev asutus ei saa nende eest vastutada.
