Viimase integratsiooni monitooringu järgi valdab eesti keelt aktiivselt (ehk räägib keelt, kirjutab keeles ja räägib seda vabalt) umbes 41% muust rahvusest elanikest, kuid teistel on keeleoskus alla keskmise või puudub täiesti. Keeleõppe sihtrühmad ei ole enam homogeensed. Eesti keelt mitteoskavatele püsielanikele on lisandunud uussisserändajad ja Ukrainast pärit sõjapõgenikud, kellele riik pakub tasuta keeleõpet. Olukorras, kus majandusolud on viimase pooleteise aasta jooksul halvemuse suunas liikunud ja riiklik keeleõppe pakkumine on püsinud samal tasemel, tuleb leppida tõsiasjaga, et riik ei suuda alati kõikidele soovijatele tasuta kontaktõpet pakkuda. Poliitikakujundajad ja -rakendajad seisavad silmitsi suure väljakutsega – pakkuda kvaliteetset keeleõpet aina suurenevale sihtrühmale arvestades samaaegselt õppijate individuaalsete vajadustega.
Muu emakeelega täiskasvanud elanikkonna eesti keele oskus on paranenud aeglaselt ja ei vasta tööturu nõuetele. Eesti keele mitteoskajaid iseloomustab nõrgem positsioon tööturul, sagedasemad töötuse episoodid ning madalamad sissetulekud. Enamik eesti keelt mitteoskajatest elab Ida-Virumaal, mis on ülekaalukalt suurima tööpuudusega maakond Eestis.
Eesti integratsiooni monitooringute järgi on Kirde-Eestis asuva Ida-Virumaa elanikel napim eesti keele oskus, vähem kontakte eestlastega ning nad osalevad Eesti kultuuri- ja ühiskondlikus elus eestlastest vähem.
Piirkondlikud erinevused eesti keele oskuses ja kasutamises sõltuvad rahvastiku koosseisust (vrd eestikeelne Lääne-Eesti ja venekeelne Kirde-Eesti) ning otseselt kontaktidest eestlastega. Seal, kus kokkupuuteid eestlastega on rohkem, osatakse ja kasutatakse eesti keelt rohkem – näiteks oskavad eesti keelt paremini väljaspool Ida-Virumaad ja Tallinna elavad teistest rahvustest elanikud. Ida-Virumaal on eesti keele kasutusvõimalused piiratud, sest eestlaste hulk väheneb seal kuus korda kiiremini kui Eestis keskmiselt.
Töötavatel inimestel on harilikult kõrgem keeleoskuse tase kui töötutel või majanduslikult mitteaktiivsetel elanikel. Enam kui 11 000 registreeritud töötut ei osanud eesti keelt või said igapäevase suhtlemise piires aru. Üldiselt seostub eesti keele parema oskusega mõneti ka inimese haridustase: alg- ja põhiharidusega ning kesk-eriharidusega inimeste keeleoskus on väiksem kui üldkesk- ja kõrgharidusega inimestel. Möödunud aastal ei osanud eesti keelt (sh said igapäevase suhtlemise piires aru) 50 000 liht- ja oskuskäsitöölist ning operaatorit. (Eesti tööjõu-uuring 2023)
Eespool mainitud rühmad kuuluvad lõimumispoliitikas seni laialt kasutatud mõiste – vähelõimunud püsielanike – hulka. Sotsioloogide leiutatud definitsioon ei näita lihast ja luust õppijat ega tema õpimotivatsiooni, mida aga tegi novembris avalikustatud uuring „Täiskasvanute eesti keele õppe korraldus piiratud keelekeskkondades: Kultuuriministeeriumi haldusala“. Balti Uuringute Instituudi uuring pöörab erilist tähelepanu õppijate vajadustele, hoiakutele ja kogemusele. Keeleõppe edukuse võti peitub konkreetse õppija mõistmises – nii võib lühidalt selle sisu kokku võtta.
Uuringu käigus loodud õppijate arhetüübid ja persoonad aitavad keeleõppe korraldajal oma sihtrühma senisest paremini mõtestada, fokusseerida keeleõpet, ning seada sihtrühmadeni jõudmiseks paremaid kommunikatsioonisõnumeid.
Kes on ikkagi passiivse keeleoskusega eestimaalased, keda on integratsiooni monitooringute andmetel üle poole muust rahvusest elanikest? Üks arhetüüp, mis sobitub sellesse kategooriasse on nn madala õpimotivatsiooniga väheautonoomne õppija. Eesti keel tähendab sellele õppijale midagi kauget ja kättesaamatut. Ta kogeb, et igapäevaelus pole tal sellega midagi pihta hakata, selles kellegagi rääkida või seda muul moel kasutada. Ta teab, et eesti keele oskajatel on rohkem võimalusi. Aga samal ajal ta ei soovi midagi muuta.
Väheautonoomne õppija arvab, et keegi teine, nt riik või tööandja peaks midagi tegema selleks, et ta saaks eesti keelt õppida. Tavaliselt asub ta eesti keelt õppima siis, kui tal on väga selge ja oluline finantsvõit kohe saada või teda ähvardab väga selge ja vahetu kaotus (nt töö kaotus või mingist hüvest ilma jäämine).
Väheautonoomsete hulka võivad kuuluda erialase hariduseta ja madala kvalifikatsiooniga inimesed, kes ei osale täiskasvanuhariduses. Samuti venekeelsetes piirkondades (Ida-Virumaal, Maardus, Loksal, Paldiskis) elavad majanduslikult vähekindlustatud inimesed. Piiratud eestikeelne keskkond ning vähene vajadus kasutada keelt igapäevaelus mõjuvad väheautonoomse õpimotivatsioonile pigem pärssivalt.
Sellesse arhetüüpi kuuluv elanik vajab tuge oma keeleõpingute korraldamiseks ja kindlaid sõnumeid, et keeleoskus aitab vältida tulevikus probleeme ning avardab võimalusi tööturul. Integratsiooni SA keelenõustamine ja keeleõpet toetavad tegevused aitavad sellel inimesel tõsta eneseusku ja valida endale sobiva õpiteekonna.
Väheautonoomse õppija vastand on kitsale sihile keskendunud õppija, kes teab, milleks ta eesti keelt õpib (nt kodakondsus või elamisluba, töökohaga seotud nõuded vms). Ta on valmis ka pingutama selle eesmärgi saavutamiseks. Kui õppija jõuab oma sihini ja tal ei ole eesti keele kõnelejatega kontakte, kaotab ka eesti keel tema jaoks olulisuse.
Tema motivatsioon püsib kõrge, kui ta liigub edasi endale piisavas tempos. Kui tal tekivad “augud” ja ta tunneb, et ta ei saavuta eesmärki nii kiiresti, nagu ta ootas, vajab ta kindlasti tuge, sest ta ise ei pruugi osata endale lahendusi leida.
Kitsale sihile keskendunud õppijat võib võrrelda tasemeeksamiks ettevalmistuva koondamisohus oleva töötajaga, kes peale tasemetunnistuse kättesaamist „unustab“ omandatud keeleoskuse ära. Keele unustamine võib juhtuda ka nendega, kes õpivad eesti keelt kodakondsuslepingute järgi (Integratsiooni SA teenus) ning saavutavad Eesti kodakondsuse taotlemiseks vajaliku B1-taseme.
Et seda vältida, peab õppijatele võimaldama vajalikku tuge, mitmekülgseid ja üksteist toetavaid õppimisvõimalusi ning sujuvat õpiteekonda, alates keelenõustamisest ja lõpetades sobiliku kursusega (erialane keeleõpe, tasemeeksamiks ettevalmistav kursus, suhtluskursus, kindla osaoskuse kursus jms). Samuti innustama oma keeleoskust elus hoidma ka peale kitsa eesmärki saavutamist.
Arhetüüpide põhiselt saab luua ja testida uusi lähenemisi, kuid nende rakendatavust saame hinnata alles siis kui nad on tegelikkuses läbi testitud. Seetõttu seisab see töö Kultuuriministeeriumis ja Integratsiooni Sihtasutuses veel ees.
Arhetüüpide süsteemne ja kulutõhus rakendamine keeleõppes vajab korralikku ja toimivat tehnilist lahendust. Selleks tuleb edasi arendada automatiseeritud ning professionaalset kliendihalduse süsteemi, mis tuvastab inimese sotsiaal-demograafilised kui ka hoiakulised taustatunnused võimaldades kliendil tuvastada endale sobiva õpiteekonna.
Teenusdisaini juurutamine keeleõppes toetab õppijate motivatsiooni, vähendab õppe katkestajate arvu ning lõpuks suurendab ka õppe tulemuslikkust.
