Mida pead visiidi olulisimaks tulemusteks – kas lepiti kokku mingites uutes koostööformaatides või programmides Eesti ja Soome vahel? Millised olid kultuuridelegatsiooni muljed?
Kultuuridelegatsiooni kaasamisega saime rõhutada kultuuri strateegilist tähtsust Eesti ja Soome suhetes ning näidata, kui kõrgelt me kahe riigi vahelist kultuurikoostööd hindame. Minu hinnangul oli see visiidi üks olulisemaid väärtusi. Lähedaste naabrite puhul võib see sõnum tagaplaanile jääda. Kergesti võib tekkida tunne, et teame üksteist juba niigi hästi ning koostöö toimib iseenesest. Aga nagu kõik suhted, vajavad ka kultuurisuhted ja -sidemed teadlikku hoidmist ja arendamist.
Kultuuridelegatsiooni kaasamine sai Soome kolleegidelt ja partneritelt väga positiivset tagasisidet ning avalikku tunnustust. Kõrgetasemeline visiit näitas hästi, et kui kultuuriasutuste juhid ja eksperdid omavahel kohtuvad, sünnivad kiiresti ka konkreetsed ideed ja algatused.
Kõige konkreetsemalt avaldus see ehk saunadiplomaatias. Korraldasime kultuuridelegatsioonile ja Soome kolleegidele õhtusöögi Tamminiemis, president Kekkoneni majamuuseumis. Õhtu lõppes Kekkoneni saunas, mille Soome Rahvusmuuseumi kolleegid olid selleks puhuks kuumaks kütnud. Tegemist on suure austusavaldusega. Tegemist on museaaliga, mida saab tavaliselt keti tagant imetleda ja mida köetakse haruharva, vaid väga erilistele külalistele. Just seal said kinnitust ka uued koostööideed, millest on loodetavasti võimalik lähiaastatel juba avalikumalt rääkida.
Visiit andis hoogu ka mitmele lähiaastate Eesti-Soome koostööprojektile: Ateneumi ja Kumu koostöös toimuvale Eesti-Soome suurnäitusele, EMMA Espoo Moodsa Kunsti muuseumisse kavandatavale Anu Põdra näitusele ning tõi esile vajaduse korraldada Eesti muuseumiekspertidele õppereis Soome muuseumide kogudehoidlatesse.
Visiidi teisel päeval toimus Soome-Rootsi kultuurikeskuses Hanaholmenis paneeldiskussioon kultuuripärandi kaitsest kriisis. Milline on Eesti praegune valmisolek ja mida on meil Soome ja Rootsi kogemusest õppida? Mida veel paneelist kaasa võtta on?
Eesti valmisolekut avas paneelis kantsler Merilin Piipuu, kes rääkis nn aeglase valmisoleku põhimõttest, mis iseloomustab hästi ka muuseumide ja mäluasutuste rolli. Kultuuripärandi kaitse ei alga kriisihetkel, vaid kujuneb pikaajalise töö tulemusena: kogude hoidmise, digipärandi säilitamise, ajaloo dokumenteerimise, teadustöö ning erinevate asutuste koostöö kaudu. Seda tööd tehakse Eestis juba praegu väga süsteemselt. Sama kehtib ka ühiskondliku vastupanuvõime kohta laiemalt. See ei teki üleöö, vaid kujuneb ajapikku meie ühismälus, keeles ja kultuuris ehk arusaamises, mida ja miks me kaitseme.
Paneelist jäi kõlama ka üks lihtne, aga oluline mõte: kriisi ajal toimib koostöö kõige paremini siis, kui inimesed tunnevad ja usaldavad üksteist. Kantsler tõi esile, kui oluline on see, et asutuste juhtidel oleks telefonis olemas õiged kontaktid, kellele saab vajadusel helistada.
Soomelt ja teistelt Põhjamaadelt on meil kindlasti õppida pikaajalist planeerimist, süsteemsust, eri osapoolte kaasamist ning usaldusel põhinevat koostöökultuuri. Valmisolek ja tahe koostööd jätkata ka keerulistes olukordades, vastastikune usaldus ja järjepidevus on minu hinnangul Põhjamaade koostöö üks suurimaid väärtusi.
Samas on põhjust tunda uhkust ka Eesti valmisoleku üle. Meil on võib-olla ajaloolisest kogemusest tulenevalt tekkinud oskus kiiresti kohaneda, otsuseid teha ja vajadusel kurssi muuta. Ka see on väärt kogemus ja oskus, mida saame omakorda oma Põhjamaade kolleegidega jagada.
Tutvusite visiidil uue Põhjamaade–Balti kultuuripärandi valmisoleku programmiga Hanaholmen Heritage. Kuidas Eesti sellesse kaasatakse ja mis on meie roll selles programmis?
Hanaholmen Heritage on algatus, mille eesmärk on tuua kokku Põhja- ja Baltimaade muuseumide, arhiivide, mäluasutuste ja julgeolekuvaldkonna eksperdid, et õppida üksteiselt ning luua ühiseid valmisolekumudeleid kriisideks, olgu need sõjalised, kliima-, hübriid- või muud ohud. Programm sündis arusaamisest, et kultuuripärandi kaitse pole ainuüksi kultuurivaldkonna teema, vaid seotud laiemalt kogu ühiskonna vastupidavusega. Kui hävitatakse mäluasutusi, arhiive või sümboolselt olulisi paiku, siis ei rünnata ainult hooneid või kogusid, vaid ka inimeste identiteeti ja ajaloomälu. Seda on viimastel aastatel Ukrainas väga valusalt nähtud.
Kuna Balti riike nähakse kultuuripärandi valmisoleku küsimustes sageli suunanäitajatena (tsiteerides Hanaholmeni direktori Gunvor Kromani: "Baltics are leading the way"), panustab Eesti programmi nii ekspertteadmiste kui ka praktiliste kogemustega. Programmi nõuandvas kogus osaleb Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse direktor Kristi Raik. Mai lõpus toimus ka programmi lõppkonverents, kus kultuuriminister Heidy Purga pidas key note ettekande teemal The Estonian Model for Cultural Heritage Preparedness.
Hanaholmeni mudel lähtub mõttest, mida juba ka eelpool avasin. Usaldus ja koostöö tekivad, kui inimesed omavahel päriselt kohtuvad ja ühiseid väljakutseid lahendavad. Just sellised võrgustikud võivad kriisiolukorras osutuda kõige väärtuslikumaks.
Edith Karlson on esimene Eesti kunstnik, kellel on oma isikunäitus Kiasmas. Mida see Eesti kunstnikele tähendab, avab see uusi võimalusi Eesti kaasaegse kunsti rahvusvaheliseks esiletõusuks Põhjamaades?
Usun, et Edith Karlsoni koostöö Kiasmaga avab uksi ka teistele Eesti kunstnikele. Rahvusvahelises kunstimaailmas on usaldus ja nähtavus väga olulised. Ühe edu laieneb ka teistele, tekib laiem huvi selle vastu, mis sama riigi või piirkonna kunstiväljas veel toimub. Kiasmat külastab aastas ligikaudu 250 000 inimest nii Soomest kui teistest Põhjamaadest, sealhulgas kuraatorid, muuseumijuhid ja kunstivaldkonna professionaalid.
Mulle tundub oluline ka see, et Edith Karlsoni looming Kiasmas ei mõju lihtsalt „Eesti kunstniku näitusena“, vaid tugeva ja omanäolise kaasaegse kunstina, mis käsitleb suuri ja vahel ka valusaid teemasid ning kõnetab publikut sõltumata sellest, kust nad pärit on. Sellised koostööd aitavad muuta Eesti kaasaegse kunsti Põhjamaades järjest nähtavamaks ja loomulikumaks osaks piirkonna kunstiväljast.
Kultuuridelegatsiooni kaasamine riigivisiidile kannab sõnumit kultuuri strateegilise rolli olulisusest. Mis on sinu visioon, kuidas saaks kultuuridiplomaatia veelgi enam Eesti välispoliitilistes eesmärkides kaasa aidata?
Minu meelest on kultuuridiplomaatia otseses mõttes osa meie julgeolekust. Kultuur diplomaatia teenistuses aitab meil jagada maailmaga Eestile olulisi väärtusi ja lugusid ning kujundada arusaama Eestist kui riigist, kes hoolib oma keelest, kultuurist ning loovatest ja nutikatest inimestest. Kultuur mõjutab otseselt seda, kuidas meisse suhtutakse ja kui hästi meid mõistetakse.
Nii kaua, kui maailmas on inimesi, kes kuulavad meie muusikat, tunnevad meie laulupeo- ja koorilaulutraditsiooni, loevad Eesti kirjandust või vaatavad meie filme, on meil olemas head sõbrad ja liitlased väljaspool Eestit, kes on valmis meid vajadusel toetama.
Kultuuridiplomaatiaks on sadu võimalusi, kinldasti pole suurte ja nähtavate Eesti kultuuri sündmuste toimumine välismaal ainuke viis. Väga sageli on kõige olulisem hoopis nähtavuse loomine, õigete inimeste kokkuviimine ning kohalolek meie kultuuritegijate jaoks, kes Eestit maailmas esindavad.
Ja boonusküsimus – millist kultuurikogemust viisidi jooksul kõige rohkem nautisid?
Ausalt? Nautisin kõige rohkem meie kultuuridelegatsiooni, kes 14-tunnised päevad rõõmsalt ja aktiivselt kaasa tegid, palju asjalikke küsimusi küsisid. Samuti Soome kolleege, kes meid kuninglikult, suure külalislahkuse ja soojusega vastu võtsid. Kohe oli tunda, et oleme sama pere liikmed.
