Ühest puutüvest valmistatud paati võib lugeda kõikide veesõidukite esiemaks. Kõikjal üle maailma, kus leidus piisavalt jämedaid puid, õõnestasid inimesed juba kiviajal ühetüvevenesid. Vanim teadaolev leid on 10 000 aastat vana “Pesse paat”, mida hoitakse Drentsi muuseumis Asseni linnas Hollandis. Meie kandis on vanim ühepuupaadi leid välja kaevatud Lääne-Lätist Sārnate sooasulakohast ja dateeritud vahemikku 3750–2850 aastat e.m.a.
Haabjad ürgsel Soomaal
Rohked arheoloogilised leiud nagu luust ja sarvest ahingud, nooleotsad ja õngekonksud tõendavad, et Soomaa oli kiviajal üks tihedama asustusega piirkondi Eestis. Jämedamad puud, millest sealsete jõekallaste elanikud võisid esimesed paadid meisterdada, tekkisid esmalt umbes 6000 aasta eest atlantilisel kliimaperioodil. Enne seda aega oli meie kliima praegusest märksa külmem ja mets kidura kasvuga.
Lisaks eestlastele on ühepuuvened siiani kasutusel mitmetel soome-ugri rahvastel: hantidel, mansidel, komidel, udmurtidel, maridel, karjalastel ja vepslastel. Lennart Meri on raamatus „Hõbevalgem“ arvanud, et meie esivanemad kasutasid õõnespuulootsikuid juba siis, kui nad alles mööda Venemaa jõgesid Eesti alade poole teel olid.
Soomaa külades kasutatav nimetus lootsik on algselt tähendanud just painutatud külgedega ühepuupaati. Ants Viires kirjutab raamatus „Puud ja inimesed“, et see sõna pärineb arvatavasti läti keelest, kus paiguti murretes esinev lociks või locka tähendab ainult haavapuuvenet ja on tuletatud tegusõnast locit ehk painutama.
Veel sada aastat tagasi leidus ühest puust valmistatud paate kahes Eesti piirkonnas, Kasari jõe alamjooksul Matsalu lahe ääres ja Ahja jõe alamjooksul Peipsi järve ääres.
Põhjus, miks Soomaal on ühepuulootsikute ehitamine ja kasutamine kandunud iidsetest aegadest tänapäeva, peitub jõgede iga-aastastes üleujutustes. Sealsete külade elanikud kutsuvad ujutuste aega viiendaks aastaajaks. Neil aegadel on kerged, hea manööverdusvõime ja kandejõuga lootsikud olnud ajast aega sisuliselt ainsaks liiklusvahendiks.
Paadid UNESCO väärikasse nimekirja
Teekond üleilmsesse nimekirja on olnud mitme aasta pikkune. 2016. aastal kinnitas Kultuuriministeeriumi juurde kuuluv vaimse kultuuripärandi nõukogu Haabja ehitamise Soomaal Eesti vaimse kultuuripärandi nimistusse. See oli esimene samm.
UNESCO idee andis aga mõneti isegi üllatuslikult hoopis Sloveenia lauljatar, jutuvestja ja vaimse kultuuripärandi entusiast Ljoba Jence. Tema kodukülas Cerknica järve kaldal on säilinud Sloveenia traditsiooniliste paatide drevak`ide ehitus ja kasutus.
Rahvuspargi keskuses Kõrtsi-Tõramaal toimus mõne aasta eest ka väike paadiseminar, kui Ljova oli tulnud Viljandi folgile esinema. Ta rääkis õhinal ideest nomineerida drevak UNESCO vaimse kultuuripärandi nimestikku. Ka Soomaa haabjatraditsiooniga võiks teha sama, arvas ta, seda enam, et rahvuslikus nimistus ta juba on. Olemuselt on need samad nimekirjad – üks riiklikul ja teine maailma tasemel.
2018. aasta oktoobris tegidki Eesti Haabjaselts ja Põlisrahvaste Arengu Keskus toonasele kultuuriministrile Indrek Saarele ettepaneku Soomaa haabjakultuuri esitamiseks UNESCO vaimse kultuuripärandi nimekirja. 2020. aasta märtsis allkirjastas kultuuriminister Tõnis Lukas taotluse kanda "Ühepuulootsiku ehitamine ja kasutamine Soomaal" UNESCO kiireloomulist kaitset vajava vaimse kultuuripärandi nimistusse.
Otsus Soomaa ühepuulootsiku pärandi kandmiseks üleilmsesse nimistusse langes UNESCO-s 14. detsembril 2021. Ees ootab väärikas „seltskond“ , kuna juba varem on Eestist UNESCO vaimse pärandi esindusnimekirjas Kihnu kultuuriruum, Eesti, Läti ja Leedu laulu- ja tantsupidude traditsioon, Seto leelo ning Võromaa suitsusaunakombestik. Nimekiri iseenesest ei taga pärandkultuuri säilimist aegade lõpuni, ent tutvustab ja väärtustab rahvusvahelisel tasandil kindlasti vaimset kultuuripärandit ja edukaid algatusi selle väärtustamiseks ja püsimiseks elavas kasutuses.
